Noorpõlvelooming
Noorpõlves kirjutas Kreutzwald saksakeelseid värsse, millest osa avaldas hiljem (1846) ka kohalikus perioodikas. Tähelepandav on tema saksakeelne publitsistika Tartu nädalalehes “Das Inland” (eriti 1837-43): nii sõnumikes kohaliku elu sündmustest kui ka kirjutistes eestlaste rahvakombestiku ja -uskumuste üle kõlab kriitilisi noote valitsevate olude kohta, mis kutsusid esile aadli ägeda meelepaha. Mitmel puhul, eriti 1843, põhjustasid Kreutzwaldi sõnumikud “Inlandis” sekeldusi ametivõimudega.
Rahva- ja kalendrikirjanik
Pärast ÕESi asutamist sai alguse Kreutzwaldi laialdane ja mitmekesine tegevus rahvakirjanikuna. Seltsi väljaandel ilmus karskusteemaline jutt “Wina-katk” (Tartu 1840). Kreutzwald tegi kaastööd ÕESi kalendrile (mida toimetas Faehlmann) ja avaldas õpetlike kirjutisi sisaldava kogumiku “Sippelgas” I (Tartu 1843). Laialdane levik sai osaks sentimentaalsele rahvaraamatule “Wagga Jenowewa ajalik elloaeg” (Tartu 1842).
Alates 1846. aastast hakkas kirjastaja H. Laakmann Tartus välja andma “Kasulist Kalendrit”, mille lisa Kreutzwald toimetas kuni 1874. aastani (välja arvatud aastad 1861-64). Kalendris ilmus peale mitmesuguste õpetlike kirjutiste ka värsse (1850. aastast alates kuusalmikud) ja enamik Kreutzwaldi jututoodangust: “Üks öö-pilt” (1853), “Videvik” (1854), “Põllumees ja ammetmees” (1858), “Tuisulased” (1859), nn. “Mihkel Põllulapp” (1865-73) ja “Uus koolmeister” (1874). Kõige enam poolehoidu võitis “Reinowadder Rebbane” (kalendris 1848-51). Eraldi väljaannetena ilmusid veel “Paar sammokest rändamise-teed” (Tartu 1853) ja “Kilplaste imevärklikud […] jutud ja teud” (Tartu 1857).
Kreutzwaldi rahvavalgustusliku tegevuse esileulatuvaks avalduseks oli viies jaos ilmunud populaarteadusliku iseloomuga väljaanne “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” (1848-49), järgnesid “Ma ja Merrepiltid” (I 1850, II 1857, III 1861), “Ristisõitjad” (1851), “Lühhikenne öpetus terwissw hoidmissest” (1854), “Sippelgas” II (1861), hiljem lisandus veel arstlik käsiraamat “Kodutohter” (1879). Nende töödega püüdis Kreutzwald avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ja arendada iseseisvat mõtlemist.
Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris Forseliuse-Boeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust “Der Einfältigen Ehsten…”. Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena.
"Eesti rahva ennemuistsed jutud"
Ka K. teine peateos “Eestirahva Ennemuistsed jutud” on otseselt välja kasvanud rahvaloomingust. Põhiliselt valmisid need muinasjutud 1850. aastail, osa nendest ilmus kolmes väikeses raamatus (1860, 1864, 1865); kogu teose – 43 muinasjuttu, 18 muistendit – avaldamine sai teoks SKSi väljaandel (Helsingi 1866).
Rahvasuust kuuldud jutuaineid, osalt ka saksa muinaskogudest ja mujalt tuttavaid motiive rahvapärases laadis arendades on Kreutzwald loonud neist terviklikud kunstiteosed, mille põhihoiakus väljendub rahvalik elukäsitus. “Ennemuistsetel juttudel”, nagu ka mitmetel varem ilmunud Kreutzwaldi jutustustel, oli tähelepandav osa eesti proosa arengus, sealhulgas ka proosastiili, rahvaliku jutustamislaadi väljakujundamisel. Kreutzwaldi muinasjutte on avaldatud rohketes tõlgetes.
Luule
Luuletajana esines Kreutzwald peamiselt saksa eeskujudele tuginevate või vabalt tõlgitud värssidega ja avaldas regivärsivormilise poeemi “Sõda” (Tartu 1854).
Peamisse värsikogusse “Viru lauliku laulud” (Tartu 1865) koondatu hulgas on ülekaalus Schilleri, Goethe, Lenau, Uhlandi, Hauffi, Freiligrathi jt. luule eestindused, ometi andis Kreutzwald selle raamatuga olulisi impulsse eesti luule järgnevaks arenguks. Hilisemal eluperioodil avaldas Kreutzwald veel tõlkeid Heine jt. luulest, samuti kaks kogu J. W. Witscheli ratsionalistliku usulüürikat (“Rahunurme Lilled pääva töö ja palavuse jahutuseks” I-II, Tartu 1871) ja kaks E. C. v. Houwaldi värsstragöödiat (“Tuletorn”, Tartu 18711875).
"Lembitu"
Alates 1870. aastast kuni elu lõpuni tegeles Kreutzwald ulatusliku maailmavaatepoeemiga “Lembitu”, mille eeskujuks oli ðveitslase J. V. Widmanni “Buddha”. Teos avaldati postuumselt (Helsingi 1885).
“Eesti kirjanike leksikon” (Tallinn, 2000)